Magistritöö sissejuhatus

[Minu magistritöö teema: Mängustatud eneseanalüüsi vahend karjääriõppe kontekstis]

SISSEJUHATUS

Kuidas seada sihti ja valida relva, kui märklaud on pidevalt liikuv ja muutuv – kuidas teha tulevikuplaane, kui keegi täpselt ei teagi mida tulevik toob? Maailm areneb üha kasvava kiirusega. Uued tehnoloogiad muudavad ühiskonna ja majanduse ootuseid ning vajadusi tempos, millega on keeruline sammu pidada. Oskus adekvaatselt muutustele reageerida ja kohaneda on kaasaegses maailmas edu tagamiseks üha olulisem võtmetegur. Selleks, et sobituda, tuleb osata hinnata nii iseennast kui ümbritsevaid tingimusi, seada sihte ning neid ka edukalt ellu viia.

Nende oskuste arendamisega tegeleb karjääriõppe valdkond. Enda uurimine, võimaluste analüüs, planeerimine ja tegutsemine on karjääri kujundamise oskuste mudeli¹ neli peamist tegevuspädevust. Käesoleva magistritöö autor on karjäärispetsialist, kes on osalenud mudeli arendamise protsessis ja hetkel tegev karjääriõpetaja üldhariduskoolis ning käesolev töö on panus selle valdkonna arengusse, kaasates omandatud haridustehnoloogilisi pädevusi digitaalsete õpimängude disaini suunal, eesmärgiga leida võimalusi karjääri kujundamise oskuste paremaks tutvustamiseks läbi digitehnoloogiate ja mängustamise.

Käesoleva töö teemakäsitlus ja eesmärk on valitud lähtuvalt nende aktuaalsusest: enese hindamine, õppija individuaalse ja sotsiaalse arengu toetamine; kvaliteetsed, paindlikud ja mitmekesiste valikutega karjääriteenused ning kaasaegsete digitehnoloogiate otstarbekam ja tulemuslikum rakendamine nii õpimisel kui õpetamisel on märksõnad ja juhtmõtted, mis kajastuvad Eesti elukestva õppe strateegia 2020 viiest strateegilisest valdkonnast kolmes: muutunud õpikäsitus, elukestva õppe võimaluste ja töömaailma vajaduste vastavus ning digipööre elukestvas õppes (Eesti Elukestva õppe strateegia 2020, 2014).

Nii põhikooli kui gümnaasiumi riiklikes õppekavades on üheks läbivaks kohustuslikuks teemaks elukestev õpe ja karjääri planeerimine, millega “taotletakse õpilase kujunemist isiksuseks, kes on valmis õppima kogu elu, täitma erinevaid rolle muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas ning kujundama oma elu teadlike otsuste kaudu, sealhulgas tegema mõistlikke kutsevalikuid”. (PRÕK, 2014; GRÕK, 2014)

SA Innove poolt ellu viidav õppe- ja karjäärinõustamise programm on koostatud elukestva õppe strateegia 2020 rakendamiseks (Õppe- ja karjäärinõustaise programm, kuupäev puudub). SA Innove poolt tellitud erinevate uuringute raportitest joonistub välja ka käesoleva töö tähtsus. Näiteks ilmneb Karjääriõppe mõjususe uuringust (2014), et tööandjate hinnangul võiks noorte oskus ennast adekvaatselt hinnata olla parem ning sedastatakse, et hetkel puudub paljudel oskus ja harjumus ennast kõrvalt vaadata ning analüüsida. Sama uuringu järelduste ja soovituste osas on öeldud “Karjäärialaste eesmärkide seadmise tähtsustamise kõrval tajutakse kohati väga nõrgalt, millest lähtuvalt neid eesmärke seada ja milliseid tegureid on otsuste langetamisel vaja eelnevalt läbi mõelda ja arvestada. Kohanemine töömaailmaga oleks lihtsam, kui noored teaksid, mida nad tahavad ning oleksid kursis ka sellega, milliseid võimalusi pakub ümbritsev keskkond nende soovide realiseerimiseks. Seega leitakse, et on oluline anda noortele juba põhihariduse raames elementaarsed oskused iseenda määratlemiseks ning oma vajadustele vastavate väljundite leidmiseks.” (Karjääriõppe mõjususe uuring, 2014) Ühest teisest uuringu raportist võib välja lugeda selle, et kuigi karjääriõppes on kasutuses mitmekesine metoodiliste materjalide valik, siis ollakse avatud ka uutele metoodikatele ja tehnikatele ning enim nimetatud ideede hulgas on mainitud ka veebikeskkonna mängud. (Karjäärispetsialistide koolituste ja metoodiliste materjalide pikaajalise kasulikkuse hindamine ning vajaduste selgitamine, 2014)

Käesoleva magistritöö fookuses on uurida, kuidas oleks võimalik mängustamise võtetega täiendada veebipõhist, karjääri kujundamise oskuste raamistikul põhinevat, eneseanalüüsi vahendit. Töö uudsus seisneb selles, et käesoleval hetkel taoline enesehindamisvahend puudub.

Võtteks aluseks eelpool kirjutatu ja oma kogemuse praktikuna, sõnastab autor käesoleva töö uurimisprobleemi järgnevalt:
Puudub kaasaegne, terviklik ja õpilase jaoks atraktiivne vahend, mille abil hinnata enda karjääri kujundamise oskusi, arendada oma enesemääratluspädevust ning omandada vastavat korrektset terminoloogiat.

Sellest johtuvalt on käesoleva töö eesmärk:
Töötada välja õpilase jaoks motiveeriv ja karjääri kujundamise oskuste mudelile (KOM) ning digitehnoloogia(te)le tugineva enesehindamisvahendi prototüüp.

Töö alaeesmärkideks on:
1. Selgitada välja veebipõhise enesehindamisvahendi loomiseks sobiv(ad) lahendus(ed).
2. Leida karjääriõppe mängustamiseks sobivad, õppimist toetavad elemendid ning disainida neid kasutades enesehindamisvahendi prototüüp.
3. Evalveerida mängustatud enesehindamisvahendi prototüüpi formatiivselt nii õpilaste kui karjäärispetsialistide seisukohast, et selgitada välja mängustamise eelised ja puudused enese analüüsimisel ja õppimisel.

Eesmärkidest tulenevad uurimisküsimused on:
1. Millega tuleb arvestada veebipõhise enesehindamisvahendi kavandamisel?
2. Millised on mängu elemendid ja milliseid mängustamise võtted saab veebipõhise eneseanalüüsi ning õppimise toetamiseks optimaalselt kombineerida?
3. Millised on karjäärispetsialistide arvates mängustatud veebipõhise enesehindamisvahendi eelised ja kitsaskohad pedagoogilisest ning tehnilisest aspektist?
4. Kas ja mis osas motiveerib mängustamine õpilasi rohkem tegelema eneseanalüüsiga ning toetab teadmiste omandamist karjääri kujundamisest?

Uurimisküsimuste lahendamiseks vajalikud ülesanded on:
1. Viia läbi kirjanduse analüüs eesmärgiga selgitada välja olulised aspektid veebipõhise eneseanalüüsi vahendi loomisel.
2. Viia läbi kirjanduse analüüs eesmärgiga selgitada välja põhilised seisukohad mängustamise kasutamisest hariduses.
3. Uurida mängustamise võtete võimalusi toetada karjääri kujundamiseks vajalikke teadmiste ja oskuste omandamist ning teha kindlaks nende omavahelised kombineerimisviisid.
4. Koostada mängustatud eneseanalüüsi vahendi esmane prototüüp ja seda katsetada koos õpilaste ning karjäärispetsialistidega.
5. Viia läbi küsitlused ja fookusgrupi intervjuud prototüüpi katsetanutega.

Töö koosneb viiest osast. Esimeses osas selgitab autor teema konteksti – karjääriteenuste süsteemi Eestis, keskendudes karjääriõppe korraldusele üldhariduses. Teine osa annab teoreetilise ülevaate arvutipõhistest karjääriplaneerimise vahenditest ja mängustamisest (karjääri)õppe kontekstis. Kolmas osa keskendub metoodika valiku ning neljas prototüübi loomise, katsetamise ja hindamise kirjeldamisele. Viiendas osas esitab autor analüüsi ja ettepanekud.

 

KASUTATUD KIRJANDUS:

Eesti elukestva õppe strateegia 2020. (2014). Loetud aadressil https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf
Gümnaasiumi riiklik õppekava [GRÕK]. (2014). RT I, 29.08.2014, 21. Loetud aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014021
Põhikooli riiklik õppekava [PRÕK]. (2014). RT I, 29.08.2014, 20. Loetud aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014020
Õppe- ja karjäärinõustaise programm. (Kuupäev puudub). Loetud aadressil https://www.hm.ee/et/oppe-ja-karjaarinoustamise-programm
Eesti Uuringukeskus OÜ (SA Innove tellimusel). (2014). Karjääriõppe mõjususe uuring. Loetud aadressil http://www.innove.ee/UserFiles/Haridustugiteenused/Uuringud/Karj%C3%A4%C3%A4ri%C3%B5ppe%20m%C3%B5jususe%20uuring%20(2014).pdf
Psience OÜ (SA Innov tellimusel). (2014). Karjäärispetsialistide koolituste ja metoodiliste materjalide pikaajalise kasulikkuse hindamine ning vajaduste selgitamine. Loetud aadressil http://www.innove.ee/UserFiles/Haridustugiteenused/Koost%C3%B6%C3%B6kogu/29.05.2014/Karj%C3%A4%C3%A4rispetsialistide%20uuringu%20raport_V.pdf

* * *

Link lähteülesandele

1. teema: Digitaalne õppevara ja selle levitamise platvormid

Esimese teema iseseisva töö ühe osana lugesin esmalt läbi materjali “Sissejuhatus digitaalsetesse õppevarasse”, mis andis kiire ülevaate õppematerjalide ajaloost ja vanema põlvkonna digitaalsete õppematerjalide kitsaskohtadest ning seejärel avas lähemalt õpiobjekti mõistet. Seejärel sain lähemalt lugeda õpiobjektide levitamise vahenditest (repositooriumi ja referatooriumi mõistetest, erinevatest platvormidest nii Eestis kui välismaal) ning õppematerjalide metaandmetest.

Mulle meeldis väga lugemismaterjalis mainitud e-õppe eksperdi Wayne Hodgins’i poolt toodud õpiobjekti piltlik võrdlus legoklotsidega (1 klots=õpiobjekt; klotsidest ehitis=õppematerjal) ja õppejõu esitluses olnud, Mart Laanpere (2015) poolt koostatud skeem (vt järgnev pilt), mis kujutab erinevate kasutuses olevate õppevara mõistete omavahelist suhestumist. Visuaalne õppija minus hindab seda kõrgelt. 

skeem_dig-õppevara_Lanpere-2015
Digitaalne õppevara (Laanpere, 2015)

Mõnevõrra abstraktsem/keerukam oli minu jaoks materjali lõpuossa jäänud jutt metaandmete kirjeldamise standarditest (Dublin Core, IEEE LOM)  ja nende erinevatest rakendusprofiilidest, aga põnev lugemine (ja linkidel klõpsamine ning siis veel keerukam lugemine jne) siiski.

Mina, õpiobjektid ja nende haldamine

Minu isiklikud kokkupuuted õpiobjektidega võiks üldiselt kokku võtta nii, et senini olen olnud rohkem tarbija kui looja ja jagaja. Eeskätt muidugi seetõttu, et ma ei tööta põhikohaga õpetajana, küll aga on mul erinevate tööde ja tegemiste juures olnud vaja ennast pidevalt täiendada ja uusi ideid hankida.

Vast kõige mahukam (ja isiklikus plaanis olulisim) n-ö digitaalne õppematerjal on 2014. aastal hobikorras loodud kohalike muistendite ja legendidega Audio CD Saarlaste Aare. See on Saare- ja Muhumaa sõpradele ja huvilistele suunatud materjal, mis suveniirväärtuse kõrval võimaldab õppida tundma kohalikku mütoloogiat pisut moodsamal kujul, kui andmebaasides ja paberraamatutes tuhnides.

Tööalaselt olen otsinud, muutnud ja loonud väga erinevaid materjale karjääriõppe ja noorsootöö (ehk mitteformaalse hariduse erinevate teemade)  kontekstis. Varem karjääriinfo spetsialistina ja nüüd karjääriõpetust andes olen väga palju kasutanud ja enda jaoks sobivaks kohendanud Rajaleidja portaalis suunaja alajaotuses leiduvaid ja ka noorele mõeldud materjale.

rajaleidja.ee-esileht-markeeritud
Kuvatõmmis Rajaleidja portaali esilehest

Rajaleidja portaalis leidub nii karjääriõppe-alaseid näidiskavasid, slaidiesitluste põhjasid, töölehti, temaatiliste ajakirjade, trükiste ja õpetajaraamatute pdf-versioone, videosid ning teste.  Seal leiduv õppevara pole küll eriti interaktiivne, kuid oma materjali loomisel on hea neist šnitti võtta, sest sisu on asjatundlikult välja töötatud ja karjääriõppe teemakäsitlus terviklik.

Rajaleidja miinuseks on see, et puudub eraldi otsingumootor või süsteem just õppevara leidmiseks- vajadusel tuleb kasutada veebilehe üldsit otsinguvahendit ja see on vahel päris tüütu. Minule on lehe ülesehitus üsna pähe kulunud ja enam-vähem tean, kuhu vajaliku leidmiseks navigeerida, aga arvan, et uue külastaja jaoks võib see olla üpris keeruline. Karjääriõpetajatel ja -koordinaatoritel kahjuks puudub ühine virtuaalne kogukond oma materjalide talletamiseks. Parimaid praktikaid ja materjale jagatakse erinevatel koolitus- ja võrgustikukohtumistel.

Viimasel ajal küll vähem, kuid varem (noorsootööd tehes) on mulle abiks olnud mitteformaalne.ee õpimaterjalide kogu – eriti just seal leiduvad koolitusraportid ja õpikud-käsiraamatud ja Salto Youth Toolbox. Viimase näol on tegemist mitteformaalse õppe koolitusvahendite online kataloogiga, kus hetkel on pisut üle 1500 kirje. Otsida saab vahendi tüübi, teema, võtmetegevuse (Rahvusvahelise noorteprogrammi spetsiifiline) ja sisestamise aja järgi.

Veebist leitud ja enda loodud õppematerjalide ning veebilinkide haldamine on pisut hell teema. Oli aeg, kui hoidsin kõike süstematiseeritult ühel kõvakettal – hea mugav kaasas kanda, rakendada jne (pilveteenustest ei teadnud ma siis suurt midagi) kuni ühel hetkel seda ketast ei olnud enam…

Seejärel saabus aeg kui proovisin peamiselt erinevaid pilvepõhiseid haldamis- ja jagamiskeskkondi (Dropbox, SugarSync, Microsoft’i SharePoint ja Office 365 sites) ning lõpuks jäin pidama Google Drive`i. Kasutan ka Chrome’i järjehoidjate süsteemi (Gmaili kontoga sisse logides on minu järjehoidjad kättesaadavad ka erinevates seadmetes), kuid otsin veel vahendit, mis aitaks mul asju kuidagi “loomingulisemalt” hallata. Siiani pole päris seda õiget veel kohanud.

Õppematerjalide jagamine

Enda loodud materjale olen jaganud n-ö käest-kätte ja/või suletud keskkondades, avalikult välja pannud ma neid üldiselt pole (v.a. tasuta mängude/testide loomise keskkonnad, kus loodav sisu jääb niikuinii kõigile kättesaadavaks). Esimese “vabandusena” torkab mulle pähe ajapuudus – nii materjalidele sobiva “kodu” leidmiseks ja sisse seadmiseks kui ka nende viimistlemiseks (et kvaliteet oleks avalikuks väljapanekuks sobilik). Natuke kummitab ka autoriõiguste-koll, sest vahel suures otsimise, miksimise ja kohendamise tuhinas kaob järg käest (et mis oma, mis laenatud idee; kust saadud materjal jne) ja vanemate materjalide puhul (mis mitmeid kordi ühest kohast teise paigutatud) ei olegi enam meeles, kust see kunagi alguses saadud on (sest vahel ka nende autorid on unustanud ennast mainida).

Mis mõjutab pedagoogide valmisolekut õppematerjale avaldada ja levitada? Ma ei oska teiste eest rääkida ega kõiki aspekte hinnata, aga kipun arvama ehk see polegi vaid ametispetsiifikast tulenev probleem, vaid lihtsalt hoiakute ja väärtuste küsimus üldisemalt.

Minu jaoks isiklikult on (paljuräägitud) materiaalse kasu saamise või saamata jäämise faktor antud küsimuses täiesti teisejärguline. Pigem innustab mind jagama tunnustus ja tunne, et minu vaevast on kolleegidele kasu ja et seda osatakse hinnata – kui see tunne ja side jääb nõrgaks, siis väheneb ka motivatsioon. Ehk see takistab ka laiemale avalikkusele (sisuliselt anonüümsele seltskonnale) oma loodu jagamist – tagasiside jääb lihtsalt nõrgemaks ja kaugemaks.

Tutvus õppematerjalide levitamise platvormidega

loenguslaidides ära märgitud Eesti repositooriumitest olen juba varasemast tuttav Koolielu, HITSA ja Tartu Ülikooli repositooriumitega. Tundmatud pole ka Miksikese ja KAE kooli lehed. Seepärast otsustasin käesoleva kodutöö raames põhjalikumalt piiluda e-Koolikotti, kui kohta, kuhu ma varem polnud sattunud.

Ülevaate e-Koolikotist (mis ja kuidas) asub siin.

eKoolikott_skeem
Üks igavene kribu visuaal e-Koolikoti võimalustest 😦

Esimese asjana meeldis mulle e-Koolikoti juures lihtne, selge välimus ja loogiline (õppekava põhine) struktuur. Kategooriate all oli kenasti olemas ka valikaine karjääriõpetus. Teiseks meeldis mulle, et eraldi kategooriana oli formaalõppe kõrval välja toodud ka mitteformaalne õpe. Kolmandaks, et sisselogitud kasutajana on võimalus luua oma kogusid, materjalide (nii enda kui teiste) lisamine kogusse ja seal navigeerimine on lihtne ja hästi organiseeritud.

Konkreetselt minu poolt otsitud (karjääriõpetus) valdkonna materjale oli küll veel e-Koolikotis vähe. Proovisin sinna ka ise õpiobjekti lisada. See oli keskkonnas jällegi lihtne ja loogiline. Seejärel… ilmnes minu jaoks keskkonna esimene miinus – mitte kuskilt ei ole võimalik leida “nuppu” enda poolt üles laetud materjali kustutamiseks. Ka keskkonna juhendmaterjalis ei ole selle toimingu võimalusest sõnagi juttu (kusjuures kogude kustutamine toimib kenasti).

Kokkuvõttes jäi mulle mulje, et e-Koolikotist võiks saada hea koht, kuhu edaspidi enda loodud ja leitud õppevara koondan, kuigi arenguruumi on sellel keskkonnal ka veel palju. Õnneks sellega ka tegeletakse.

Rahvusvahelised repositooriumid ja liitotsingumootorid

Lisaks Eesti repositooriumitele, milles ringituhnimine ja avastamine on tohutult ajamahukas, on rahvusvahelisi muidugi kordades rohkem. Loengumaterjalides loetletutest oli minu jaoks võõraid juba palju enam. Rohkem tuttav olen mainitutest Khan Academy’ga, kus aastaid tagasi iseõppijana erinevaid kursuseid läbisin (arvan, et see oli ka esimene koht, kus puutusin kokku õpimärkidega). Eelnevalt olen teadlik ka MERLOT referatooriumist, kuid pole seda ise põhjalikumalt veel uurinud. Ülejäänud, õppejõu poolt mainitud, keskkondi läbi vaadates tuli mulle tuttav ette veel ka OER Commons. See on mul varasemast isegi järjehoidjatesse (kausta “hiljem tutvumiseks”) salvestatud.

logo-oer_commons
OER Commons logo

OER Commons’i puhul meeldib mulle kõige rohkem see, et tegemist on avatud õppematerjalidega – õpiobjekti juures on kirjas, mis tingimustel seda võib kasutada.

Huvitavad on ka seal pakutavad sisuloome tööriistad, millega saab otse keskkonnas luua meediarikkaid dokumente ja interaktiivseid kursuseid/mooduleid. Seekord ei jõudnud veel ise neid järgi proovida, aga edaspidi plaanin seal veidi katsetada küll.

Kõige viimase asjana, selle teema raames, püüdsin veel veidi uurida liitotsingu süsteemide kohta. Loengumaterjalis oli mainitud populaarset GLOBE’i, aga nagu õppejõud ka kirjutas, siis see on praeguseks rivist väljas.

Oma uurimise ja otsimise käigus leidsin, et organisatsioon nimega GÉANT arendab eduOER portaali, mis lansseeriti 2016 aasta märtsis. Kodulehel kirjutatu põhjal, peaks see olema erinevate keelte, distsipliinide ja reprositooriumite ülene multimeedia objektide otsingumootor ning disainitud leidma just avatud õppevara.

Kahjuks ei õnnestunud mul otsingumootori võimalusi ise järgi proovida, sest ka selle veebikodu (https://portal.oer.geant.org/) pole hetkel töökorras. Küll aga annavad kasutusstsenaariumid lootust, et kui see ükskord päriselt tööle hakkab, siis on vahva.

***

Kasutatud allikad:

Põldoja, H (2015, 7. veebruar). Sissejuhatus digitaalsesse õppevarasse [ajaveebipostitus]. Loetud aadressilt https://digioppevara.wordpress.com/lugemismaterjalid/sissejuhatus-digitaalsesse-oppevarasse/

GÉANT Association. (kuupäev puudub). eduOER service launch at GÉANT Symposium 2016. Loetud aadressil https://oer.geant.org/about-eduoer/

*
Link lähteülesandele

Magistritöö seminar I – teine ülesnne

Nagu eelmises postituses juba mainitud sai, siis minu magistritöö teemaks on “Mängustatud eneseanalüüsi vahend karjääriõppe kontekstis”.

Järgnevalt olen püüdnud sõnastada oma töö uurimisprobleemi, eesmärgi (koos alaeesmärkidega), uurimisküsimused ja -ülesanded.
Probleem:
Puudub kaasaegne, terviklik ja õpilase jaoks atraktiivne vahend, mille abil hinnata enda karjääri kujundamise oskusi, arendada oma enesemääratluspädevust ning omandada vastavat korrektset terminoloogiat.

Eesmärk:
Töötada välja õpilase jaoks motiveeriv ja karjääri kujundamise oskuste mudelile (KOM) ning digitehnoloogia(te)le tugineva enesehindamisvahendi prototüüp.

Alaeesmärgid:
1. Selgitada välja veebipõhise enesehindamisvahendi loomiseks sobiv(ad) lahendus(ed).
2. Leida karjääriõppe mängustamiseks sobivad, õppimist toetavad elemendid ning disainida neid kasutades enesehindamisvahendi prototüüp.
3. Evalveerida mängustatud enesehindamisvahendi prototüüpi formatiivselt nii õpilaste kui karjäärispetsialistide seisukohast, et selgitada välja mängustamise eelised ja puudused enese analüüsimisel ja õppimisel.

Uurimisküsimused:
1. Millega tuleb arvestada veebipõhise enesehindamisvahendi kavandamisel?
2. Millised on mängu elemendid ja milliseid mängustamise võtted saab veebipõhise eneseanalüüsi ning õppimise toetamiseks optimaalselt kombineerida?
3. Millised on karjäärispetsialistide arvates mängustatud veebipõhise enesehindamisvahendi eelised ja kitsaskohad pedagoogilisest ning tehnilisest aspektist?
4. Kas ja mis osas motiveerib mängustamine õpilasi rohkem tegelema eneseanalüüsiga ning toetab teadmiste omandamist karjääri kujundamisest?

Ülesanded:
1. Viia läbi kirjanduse analüüs eesmärgiga selgitada välja olulised aspektid veebipõhise eneseanalüüsi vahendi loomisel.
2. Viia läbi kirjanduse analüüs eesmärgiga selgitada välja põhilised seisukohad mängustamise kasutamisest hariduses.
3. Uurida mängustamise võtete võimalusi toetada karjääri kujundamiseks vajalikke teadmiste ja oskuste omandamist ning teha kindlaks nende omavahelised kombineerimisviisid.
4. Koostada mängustatud eneseanalüüsi vahendi esmane prototüüp ja seda katsetada koos õpilaste ning karjäärispetsialistidega.
5. Viia läbi küsitlused ja fookusgrupi intervjuud prototüüpi katsetanutega.

mag-too_skeem
Skeem: magistritöö eesmärkide, uurimisküsimuste ja -ülesannete vahelised seosed

* * *

Link lähteülesandele

Magistritöö seminar I – esimene ülesanne

Minu magistritöö pealkirjaks on praeguse seisuga “Mängustatud eneseanalüüsi vahend karjääriõppe kontekstis”.

Selline teemavalik tuleneb esiteks minu igapäevasest kokkupuutest ja huvist karjääriõppe valdkonna vastu ning teiseks asjaolust, et kuigi karjäärispetsialistide kogukonnal on olemas mitmekesine õppevara on suhteliselt vähe sellest digitaalsel kujul ja/või iseseisvaks õppimiseks kasutatav.

Konkreetsemalt on plaanis luua veebipõhise eneseanalüüsi vahendi prototüüp, mis põhineb värskel, Innoves välja töötatud  karjääri kujundamise oskuste mudelil (KOM). Mängustamine võiks olla sobilik vahend, selle kohati keerulise ja õpilase jaoks tunnetuslikult “kauge” teema muutmisel atraktiivsemaks ja lihtsamini mõistetavaks.

Karjääri kujundamise oskuste mudeli skeem
KOM. SA Innove (2016).

Seega, magistritöö raames on mul vaja selgeks teha kaks põhilist teemat:

1. veebipõhine enesehindamine
2. mängustamine hariduses

Esialgu võtsin lahti Google Scholar`i ja ETERA otsingumootorid ja leidsin sealt juba päris palju huvitavaid pealkirju. Uurisin mõndasid lähemalt ja nende viidete loetelust leidsin omakorda uusi allikaid, mis tundusid huvitavad jne.

Järgnevalt siis loetelu kirjandusest, mida olen praeguseks leidnud ja mida magistritöö tarbeks uurida. Kindlasti loetelu veel täieneb. Samas arvan ka, et päris kõik lõpuks magistritöös otsest kasutust ei leia, aga silmaringi laiendavad kindlasti.

* * *
Juba kaitstud TLÜ magistritöödest jäid mul silma järgmised:

1. Joalaid, Piret (2017). Veebipõhiste hindamismudelite rakendamine uurimistööde kujundaval hindamisel gümnaasiumis

Selles magistritöös pakub mulle huvi eelkõige kirjanduse analüüsi osa, kus on käsitletud alternatiivseid lähenemisi hindamismudelite koostamiseks.

Magistritöö uuringudisain põhineb disainiuuringu (ingl k design-based research) lähenemisel, kus uue lahenduse arendus põhineb iteratiivselt kahes-kolmes etapis eri allikatest kogutud empiiriliste andmete analüüsil. Disainiuuringus on kombineeritud kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid uurimismeetodeid, kogudes andmeid nii koolide kodulehtedelt kui ka heuristilise eksperthinnangu meetodil (Joalaid, 2017).

2. Karuoja, Elin (2016). Kooli digiküpsuse hindamise vahend Digipeegel

See magistritöö pakkus jällegi huvi seetõttu, et tegeleb veebipõhise hindamsvahendi analüüsimisega.

Magistritöö raames viidi läbi kvalitatiivne uuring. Uuringuprotsess põhineb kahele andmekogumismeetodile: eksperthinnang, mis koosneb individuaalsest, grupi- ja partnerhinnangust; poolstruktureeritud intervjuud koolijuhi ja partneriga ning rühmaintervjuu (Karuoja, 2016).

3. Õitspuu, Virgo (2016). Mänguelementidega e-õppe rakendamine õpetajate täiendkoolitusel

Sarnaselt minu teemaga on selles magistritöös rakendatud mängustamist e-õppes toetamaks õpihuvi kasvu.

Magistritöö raames viidi läbi tegevusuuring, mis koosnes kaheksast etapist algas mänguelementide kasutamisega sisekoolitusel kuni mänguelementidega e-kursuse evalveerimise ning analüüsiga (Õitspuu, 2016).

* * *

Link lähteülesandele

4. teema: 1:1 arvutikasutus ja õpikeskkondade arengusuunad

Selle teema juures valisin tutvumiseks liitreaalsust käsitleva artikli, mis vaatleb selle kasutusvõimalusi nii ühiskonnas üldiselt, kui hariduses ja arutleb milline on tehnoloogia poolt pakutav pedagoogiline potentsiaal. Kui siiani olen pigem tutvunud vanemate artiklitega, mida lugedes sai juba nentida, et välja pakutud tuleviku trendid on praeguseks juba tavapraktika, siis käesoleva artikli ja liitreaalsuse osas on kindlasti tegemist just nüüd ja praegu kuuma teemaga, millest ma pigem tean liiga vähe, kui piisavalt. Mulle väga meeldis, et kirjutises toodi hästi palju konkreetseid näiteid erinevatest populaarsetest liitreaalsuse rakendustest ja ka liitreaalsuse võimalustest erinevate õpikäsituste kontekstis.

Ma ise olen liitreaalsuse rakendustega võrdlemisi vähe ja pinnapealselt kokku puutunud ja seda mitte päris hariduslikus võtmes. Möödunud jõulude ajal ajasin oma väikeste sugulastega poes kommiriiulite vahel Kalevi Jõuluseikluse päkapikku taga – selleks tuli endale tõmmata vastav äpp, käivitada oma nutitelefoni kaamera ja kui see sai suunatud Jõuluseikluse kujundusega kommipakkide poole ilmus ekraanile (otse kaamerast kuvatava liikuva pildi peale) päkapikk. Kui lapsed püüdsid seda päkapikku krabada hüples ta eest ära ja haihtus. Oli päris vahva. Teise meelelahutusliku liitreaalsuse rakendusena olen uurinud Snapchat`is leiduvaid interaktiivseid „maske”. Erinevate filtrite galeriist valides saab oma kaamerasse püütud näole näotuvastuse abil kuvada hirvesilmi, frankensteinlikku jumet, suust välja purskuvat vikerkaart ja mida kõike veel. Veidi põhjalikum ja põnevam kogemus on mul veel olnud ka Ingressi, asukohapõhise mänguga, millel on tegelikult ka täiesti hariduslik nüanss olemas – mängijad saavad ise oma ümbruskonnast välja pakkuda (saadavad pildi ja kirjelduse) kultuurilise tähtsusega asukohti, kuhu mängu jaoks olulisi komponente, virtuaalseid portaale, paigutada, mida siis mängijad peavad külastama, vallutama jmt.

Artiklist sain ka teada, et liitreaalsuse süsteemide kasutusvõimalusi eri valdkondades on uuritud juba alates varastest 90ndatest, sh meditsiin, tootmine, aeronautika, robootika, meelelahutus, turism ja nüüdisajal sotsiaalvõrgustikud ning haridus (Bower, Howe, McCredie, Robinson, Grover, 2014). Autorid on kirjutanud ka seda, et liitreaalsuse vahendite kasutamine õppimise osana tõstab õpilaste motivatsiooni ja muudab õpitulemusi positiivsemaks.

Mobiilseadme kasutus oma personaalses õppimises

Kasutan oma mobiilseadet (nutitelefoni) kalendri/tunniplaani haldamiseks, mõningate märkmete ja helisalvestuste ning piltide tegemiseks (loengutest, konspektidest jmt). Samuti on mul läbi selle ligipääs oma Google rakendustele, mis on minu personaalse õpikeskkonna kesksed komponendid.

Nutirakenduse näide mind huvitavas õppimise kontekstis

Möödunud aastal otsisin seoses oma tööalase projektijuhtimisega head koostöökeskkonda ja peale mõningast ringivaatamist-katsetamist leidsin Asana. Kasutasime seda keskkonda ka õpingute raames oma DigiELU projekti elluviimisel.

Olen siiani saanud suurepäraselt hakkama tasuta versiooniga, sellel on väga hea ühilduvus ka näiteks Google Drive`i ja Dropbox`iga. Nutitelefonidele on allalaetav Asana mobiilirakendus.

Soovitan selle kasutamist kindlasti kaaluda tudengitel, kes hakkavad kevadel oma ELU projektidega tegelema ja mõtlen ise veel mõningaid variante, et seda ka õpilastega oma karjääriõpetuse tundide grupitöödes rakendada – virtuaalne koostöö on ju üks vajalikest 21.sajandi oskustest.

– – –
Kasutatud kirjandus:
Bower, M., Howe, C., McCredie, N., Robinson, A., & Grover, D. (2014). Augmented Reality in education – cases, places and potentials. Educational Media International, 51(1), 1–15. http://doi.org/10.1080/09523987.2014.889400

Link lähteülesandele

3. teema: hajutatud arhitektuuriga ja personaalsed õpikeskkonnad

Selle teema lugemismaterjalidest valisin välja Stephen Downes`i poolt 2005. aastal kirjutatud „E-learning 2.0″ artikli. Päris ootuspärane oli see, et mida Downes kirjeldab oma artiklis trendidena on tänases hetkes täiesti harjumuspärased ja sissetöötatud praktikad. Seega erilisi üllatusmomente seekordne lugemine ei tekitanud.

Mulle meeldis mõte, et Web 2.0 tekkimine ei ole mitte tehnoloogiline, vaid sotsiaalne revolutsioon (ja pigem suisa hoiak kui üldse tehnoloogia). Äratundmisrõõmu tekitas kirjeldus niiöelda n-generatsioonist ja nende omapäradest (mul on üks selline „eksemplar” kodus ja käitub just nii, nagu artiklis oli kirjutatud).

Väga tuttavlik on ka see, mida Downes kirjutas oma artikli kokkuvõtteks – õppimine on integreerunud igasse minu elu aspekti ja need on tõepoolest juba kokku sulandunud. Õppimine ei ole enam ammu pelgalt teadmiste omandamine vaid pidev suhtlemine ja suhestumine.

Antud teema raames praktilist harjutust tehes piilusin mitmel korral „Haridustehnoloogia käsiraamatu” seda osa, kus kirjutas just personaalsetest õpikeskkondadest – mitte sellepärast, et ma mõistest aru ei oleks saanud, vaid püüdsin oma peas luua selgust, kuidas ikkagi oma isiklikku keskkonda formuleerida. Kohati kordasin nagu mantrat: „Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega. Personaalse keskkonna all mõeldakse erinevate sotsiaalse tarkvara vahendite (rakendused, programmid) kombineeritud maastikku. Peale tehniliste vahendite hõlmavad personaalsed õppekeskkonnad ka kõiki instrumente, materjale ja inimressursse, millest õppija on teadlik ja millele tal on ligipääs antud ajamomendil.” (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. 2009)

Niisiis, nagu eelnevalt juba mainisin, oma personaalse õpikeskkonna visualiseerimisel jäin vahepeal üsna jänni ja ega ma lõpptulemusega ka väga rahule jäänud. Tõepoolest on väga palju erinevaid viise, kuidas sellele läheneda. Minu jaoks tundusid lõpuks kõige mõistlikumad kasutus- ja vahendipõhine lähenemine. Püüdsin neid kahte aspekti oma skeemis ka kajastada, aga koguaeg tekkis lisamõteid kuidas/mida lahutada ja/või kokku liita, mida rõhutada, mida välja jätta jne. Kui korra tundus, et asjad saavad selgemaks, siis üsna pea kiskusid need jälle liiga segaseks (keeruliseks). Proovisin kõike seda teha draw.io abil, aga vahepeal läksin ikka ja jälle paberi-pliiatsi peale üle, sest mu aju kohe töötab neid vahendeid kasutades sujuvamalt. 🙂

Tulemus on vaadeldav SIIN.

Haridustehnoloogia õpingute raames olen väga kriitiliselt hakanud märkama, mõtestama ja üle vaatama oma kasutus- ja õppimisharjumusi. Uute keskkondade, vahendite jmt „uputus” on nii suur, et mul on juba tekkinud päris pikk nimekiri asjadest, mida tahaksin rahulikult katsetada ja siis sobivuse korral ka rakendusse võtta. Olen üsna kindel, et saaksin oma personaalset õpikeskkonda palju efektiivsemaks kujundada. Ilmselt jääb siiski ka edaspidi see väga Google-keskseks, sest see see on minu jaoks väga hästi sisse töötatud ja mugav. Kõige huvitavam ja tarvilikum täiendus saab ilmselt olema mõne vookogu rakenduse kasutuselevõtmine.

– – –

Kasutatud allikad:

1) Downes, S. (2005, oktoober). E-learning 2.0. eLearn Magazine. Loetud aadressil http://elearnmag.acm.org/featured.cfm?aid=1104968

2) Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim),Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

 

Lähteülesande link

 

2. teema: õpihaldussüsteemid

Valisin käesoleva teemaga tutvumiseks soovitatud materjalide hulgast välja George Siemens`i ajaveebipostituse „Learning Management Systems: The wrong place to start learning”.

Siemensi kirjutis on suunatud mentaliteedi vastu, mis vaatleb õpihaldussüsteeme kui keskseid lähtepunkte või üliolulisi komponente õppedisainis. Samamoodi kriitiliselt suhtub ta ka õpihaldussüsteemide edukuse hindamisse kursusele registreerunute või lehekülje külastuste arvukuse põhjal. Oma provokatiivses pealkirjas püstitatud väidet täpsustab ta lisades, et ei taha rõhutada mõtet nagu poleks õpihaldussüsteemi õppimiseks vajagi, vaid et seda ei tohiks seada ülemuslikuks õppija individuaalsete vajaduste ja valikute ees.

Siemens toob välja õpihaldussüsteemide peamised puudused/nõrkused, enamuste põhimõttelised vajakajäämised ning toob välja mõned funktsioonid, mida omistades võiks õpihaldussüsteeme reaalsusele vastavamaks muuta.
Kahjuks (või õnneks) ei teadnud mina 2004. aastal õpihaldussüsteemidest veel midagi. Ma pole ka mingite tolleaegsete versioonidega teadlikult veel kokku puutunud, et adekvaatset hinnangut anda selle kohta, milline on olnud progress. Saan ainult loetu põhjal oletada.

Peale õpihaldussüsteemide-teemalist loengut võtsin kohe katsetamiseks ette Schoology. Olin enda konspekti selle ÕHS-i juurde märkinud: „palju võimalusi küsimustike koostamiseks”, „väga mõnus iPad`i äpp!”, „tasuta/reklaamist pungil”, „parim?”.

Kasutajaks registreerumine oli lihtne ja navigeerimine üsna loogiline. Sain ilma mingeid instruktsioone esmalt lugemata juba mingite põhiliste tegevustega hakkama – lõin uue kursuse, tekkitasin õppetükkide kaustad, lisasin kirjeldusi, faile, linke videosid ja proovisin küsimustiku koostamist ning foorumi tekitamist. Kui kursuse kujundamisega juba põhjalikumaks/detailsemaks läksin, hakkas tekkima ka igasugu lisaküsimusi, aga keskkonnast sai ühe klikiga kohe ka kasutajatoe lehele, kust oli kenasti ja kiiresti leitav põhjalik rubriik „Getting Started on Schoology – for Instructors”.

Reklaami mulle küll mitte kuskil „jalgu” ei jäänud – kõige rohkem sedamoodi olevaks võiks tituleerida parempoolsel küljepaneelil oleva rubriigi „app suggestions”, aga see on ka ju tegelikult pigem lisafunktsionaalsuse pakkumine kui lihtsalt reklaam (ja põnevaid ühildamisvõimalusi on seal päris erinevaid ja palju).
Huvi pärast laadisin endale telefoni (android) ka Schoology rakenduse. Töötas hästi. Kujundus (nii uudisvoo kui kursuse vaade) olid lihtsad ja selged, navigeerimine oli loogiline.

Kui Siemens loetles oma blogipostituses põhimõtteid, „mis on enamikele ÕHS-idele võõrad (või funktsioonid, mida ÕHS-id peaksid omandama, et tegelikkusele vastata)”(Siemens, 2004), siis neid kõrvutades esmamuljetega Schoologyst tegin järelduse, et ÕHS-id on vahepeal arenenud soovitud suunas. Schoology (ja ma usun, et ka teised kaasaegsed pole siinkohal kardinaalselt erinevad) on süsteem, mis oma olemuselt on modulaarne (erinevate tööriistade kollaaž) – võimaldades erinevate funktsioonide paindlikku kasutamist vastavalt õppija/juhendaja vajadustele. Olemas on lihtsad sotsialiseerumise tööriistad ( Schoology sarnaneb Facebookile), mis annavad esmalt võimaluse õppija eneseväljenduseks (nt oma profiiliinfo kujundamine) ja siis ka sidemete loomiseks teiste kursuslaste ja sisuga (nt grupid, kontaktvõrgustiku loomine, sõnumivahetus sh võimalus kergelt edastada oma repliike ka Twitterisse ja Facebooki, isiklikud ressursid jmt). Schoology ühildub paljude väliste keskkondade ja rakendustega (Google Drive, Dropbox, Youtube, TEDEd, Khan Academy, Evernote, Quizlet, Mindomo, BigBlueButton Converencing on vaid mõned neist) – kõik ei ole küll saadaval tasuta versiooni kasutajale – paljud rakendused ja ka Schoology enda mõnusad lisafunktsionaalsused on kättesaadavad alles siis, kui kasutaja asutus või kool on liitunud n-ö ettevõtte tasemega (Enterprize level).

Valisime Schoology õpihaldussüsteemi üheks vahendiks ka oma õpikeskkonna kujundamise grupitöös. Grupitöö kokkuvõte on leitav ja loetav Liia blogis.
Vahetult ennem grupitöö esitlemist viimases tunnis leidsin veel ägeda pressiteate „Schoology Named Editor’s Choice by PC Mag!”. PC Mag, Ameerika arvutiajakiri, võrdles Canvas, Blackboard ja Moodle õpihaldussüsteeme, et selgitada välja neist hetkel parim turulolev. Pressiteate juures on pdf-kujul allalaetav ka nende põhjalik arvustus. Seda lugedes sain kinnitust enda kasutamiskogemusest tekkinud muljele, et Schoology on tõesti päris hea. Isegi tasuta versioonina.

Kasutatud allikad:

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Link kodutöö lähteülesandele